«Sõber armeenlane» on Andreï Makine’i järjekordne kirjanduslik pärl, tundlik, salapärane ja melanhoolselt soe jutustus koolipõlvesõprusest 1970. aastate Siberis. Peategelane, lastekodu nooruk, saab ootamatult uue sõbra, kui kooli ilmub teistest erineva oleku ja nõrga tervisega Vardan, keda ta asub kaitsma kiusajate eest. Loo edenedes kohtub peategelane – ja lugeja – väikese armeenlaste kogukonnaga, kes on rännanud kaugesse Siberi linna, kus eeluurimisvangistuses istuvad kinni nende mehed, vennad, pojad. Vestekildude ja fotode kaudu saab nooruk aimu Armeenia kunagisest kuulsusrikkast ajaloost ja 1915. aasta genotsiidist; samamoodi vihjeliselt ja looritatult avatakse teiste Siberi asukate elukäike. Lihvitud sõnakasutusega teose paatos on aga muus – kuidas elada kõrgemal, väljaspool maist maailma, jääda igas olukorras inimlikuks ning tajuda elu kõiksust ka jõevoolus liuglevas üksikus pajulehes. Igast leheküljest õhkub mitmekordset igatsust: armeenlaste igatsust kodumaa järele, peategelase igatsust lahkunud sõbra, aga ka kunagise nooruspõlvemaa kohutavas tegelikkuses leidunud hetkede järele täis ülevust ja vankumatut armastust.

Prantsuse Akadeemia liige, viljakas kirjanik Andreï Makine sündis 1957. aastal Krasnojarski krais. Tema läbilöögiteoseks prantsuse kirjandusmaastikul sai „Prantsuse testament“ (1995, eesti k 1999, tlk [i:2933]), mida pärjati prestiižikate auhindadega Prix Goncourt, Prix Goncourt des lycéens ja Prix Médicis. Tema „Ühe elu muusika“ (2001, eesti k 2008, tlk [i:6665]) pälvis auhinna Grand Prix RTL-Lire ja kogu looming 2005. aastal Prix Prince Pierre de Monaco. Eesti keeles on temalt ilmunud veel „Tundmatu mehe elu“ (2009, eesti k 2010, tlk Triinu Tamm).