Eda Ahi viies luuleraamat on sündinud peaasjalikult Ukrainas. Kohatundlik, küps, keelemänguline, teravmeelne, romantiliselt riivav. Kaunis ja metsik kui pika okkaga punane roos.

selle maa keel

meie – liivlased, alliksaarlased,
punapõsised valgeklaarlased,
köhalased ja nohulased,
pidevahädaohulased, okkalised, mägised, raudsed,
rabavad, metsikud, tammelaudsed.

jää-ääri, töö-ööd ja ennast täis,
meie pärisorjus on päris –
ta on meil raamatuis, suudes ja päis.
kes ta kord juba sündides päris,
sõnas ja lihas ta köit mööda käis

küllap selline saatus, kui tabab,
ühele rahvale õnne ei too –
kui me ainult, ka kaelani rabas,
ei oskaks öelda nii lihtsalt: ah soo.