Teise maailmasõja eelõhtul teeb ääremaa kolhoosi lähistel hädamaandumise lennuk, mida määratakse valvama reamees Ivan Tšonkin. Lihtsameelne sõdur unustataksegi sinna ja Tšonkin tutvub külanaise Njuraga, kelle juurde peagi sisse kolib. Kui Njura lehm sööb ära kohaliku hobiagronoomi Kuzma Gladõševi tomati ja kartuli hübriidtaimed, saadab too pühas vihas NKVD-le kaebekirja, et Tšonkin on desertöör.

Järgnev tohuvabohu on vaimukas kirjeldus nõukogude külaelust ja sõjaväest, laiemalt tolle aja absurdsusest. See on esimene osa kolmest Ivan Tšonkini seiklustest pajatavast raamatust, mida on sageli nimetatud «vene Švejkiks».

Vladimir Voinovitš (snd 1932) on vene kirjanik, kes kirjutanud romaane, jutte, jutustusi ja laulusõnu. Serbia ja juudi juurtega perekonnast autor hakkas Ivan Tšonkini seikluste esimest osa kirjutama 1963. Kuna Voinovitš sai avaldamiskeelu, ilmus selle üks osa esimest korda 1969 Frankfurtis ja terve raamat 1975 Pariisis, Nõukogude Liidus levis tekst samizdati väljaandena. 1974. aastal visati Voinovitš NSVL Kirjanike Liidust välja ning 1980 sunniti emigreeruma. Eesti keeles on varem ilmunud tema raamatud «Meie elame siin», «Tahan olla aus», «Karvamüts» ja «Moskva 2042».