«Trükis «Sõjajärgne individuaalmaja: Hoonetüübi areng ja säästev uuendamine« on sisult mitmetahuline, andes ülevaate nii toonasest planeerimisest, krundi taotlemisest, toona levinud individuaalmajade tüüpidest, ehitusprotsessist jt aspektidest,» märgib Härm. «Sellisena peaks see huvi pakkuma laiale lugejaskonnale – lisaks muinsuskaitsjatele, arhitektidele ja ehitusspetsialistidele ka paljudele eramajade omanikele ning linna arengust huvitunud tallinlastele.»

Trükise on koostanud Mariette Aavik ja Tallinna Kultuuriväärtuste Ameti spetsialistid ning see tutvustab vahetult Teise maailmasõja järgsel ajal vallandunud ning alates 1963. aastast vaibunud massilise individuaalelamute ehitamise buumi ajal kerkinud maju. Kuna sel ajal oli ise endale maja ehitamine tihti ainus elamispinna saamise võimalus, siis kajastub individuaalelamutes nii eestlasliku koduideaali kujunemine, arhitektide väljendusvabadus kui ka normeeriva riigivõimu kontroll.

Ajaloolise tausta avamiseks antakse ülevaade tolleaegsest rajooni planeerimisest, krundi taotlemisega seotud asjaajamisest, krundi planeerimisest ja elamu projekteerimisest. Käsitletakse sedagi, kust ja kuidas hangiti materjale ning kuidas korraldati ehitamine. Lisaks individuaalmajade tüüpidele tuuakse välja põnevamaid eriprojekte ja eraldi alapeatükis ka arhitektide endi elamuid rikkalike illustratiivsete fotodega. Samuti käsitletakse siseplaneeringut ja interjööre, juttu on ka maja ümbritseva aia kujundamise traditsioonidest ja korrashoiust. Praktilise väärtuse majaomanikele lisavad trükisele hoone osade ja detailide kaupa esitatud näpunäited säästvaks uuendamiseks.