Eesti luulest on viimaste aastate jooksul koostatud hulk temaatilisi kogumikke. Nii on luulehuvilisi rõõmustanud näiteks raamatud tulvil loodus-, ema-, armastus-, murde-, jõulu- ja punkluulet. On koostatud antoloogiaid teemal «naine eesti luules» ja «alkohol eesti luules».

Eesti luule on osutunud ootamatult rikkalikuks ja paljupakkuvaks, sellest võib leida üha uusi unustussevajunud autoreid, teemasid, tekste. Millest kõigest on kirjutatud! Ka seksist: füüsilisest ihast teise inimese vastu kõigis selle avaldumisvormides, unelmast kuni selle realiseerimiseni. Seni puudus korralik ülevaade seksist eesti luulest, kuid nüüd on see olemas. Seksist prantsuse luules võib välja anda pika rea köiteid, vene luulest kargavad sel teemal kõigepealt pähe Puškini «alaealistele mittesobivad« luuletused. Nüüd on ka eesti luule vastav kihistus leidnud tee ühiste kaante vahele. Ja üllatus, üllatus, ei olegi siin jäme ots tänapäeva lärmakate ja «rikutud« noorpoeetide käes.

Seks eesti luules algab juba «Kalevipojaga», tundmatu autoriga 1779. aastast, Kristjan Jaak Petersoniga, Marie Underiga, Henrik Visnapuuga. Julgelt ja vallatult laulavad seksist Albert Trapeež, Matti Moguči, Ralf Rond. Teemat arendavad Merca, Aleksander Suuman, August Alle, Tõnu Trubetsky, Arvi Siig, Ott Arder, Jürgen Rooste, Bernard Kangro, Kalju Lepik, Harald Rajamets ja paljud teised. Rõõmustagem sellegi üle, et nende kaante vahele pole ära mahtunud kaugeltki mitte kõik eesti seksihõngulised värsid. Eesti luules on hoovusi, mis mitte ei ole tuimad, igavad ja põhjamaised!