«Sõnasööja» pakub mitmekihiliselt maitsestatud mõtteteri, olles jätkuks luulekogudele «verbaliseerunud pisarad» (2021) ja «elumõttelõngakera» (2022).

Leidub krõbedat ja soolast, kohati teravaid piprapuruseid kohti, aga ka mahedamaid maitseid ning magustoitu, peegeldusi lähemast ja kaugemast aegruumist. Raamat räägib nii sõnade söömise kurvastavast pahest, aga ka sõnadest, mis võiks olla hingetoiduks. Viimaste poole tasub püüelda.

Kujundus on taotluslikult must-valge, piirdudes kunstilehtedel detailidega vaid ühe mehe ja ühe naise portreedest.

Miks just nii ja mitte teisiti, jäägu lugeja avastada ja osalt eelmiste raamatute vihjeist järeldada.