Eestlastele pakub loomulikult erilist huvi, mida Paavolainen kirjutab Eestist. Üldiselt mitte eriti palju, kuigi Eesti näib tal teataval määral südames olevat. 1939. aastal mainib Paavolainen esiteks Selteri käiku Moskvasse ning baaside lepingut, pidamata seda ometi saatuslikuks. Eesti okupeerimine ning annekteerimine 1940. aastal jääb Paavolaise päevikus teiste Euroopa sündmuste varju. Küll kirjutab ta Eestist põgusalt hiljem, pidades Eesti saatust Saksa ja N. Liidu mõjude risttuultes eriti kurvastavaks. Paavolaise meelest polnud eestlastel mingisugust põhjust Hitleri eest võidelda ja ta ei saa aru, miks eestlased seda teevad. Eestlaste iseseisvumispüüdlustest Paavolainen ei räägi. Selline Eesti-temaatika nappus torkab paratamatult silma, seda enam, et Paavolaise kunagised sõbrad ja mõttekaaslased kirjutasid Eestist üsna palju. Eesti oli Soomele tähtis küsimus mitmeski mõttes. Esiteks näitas see selgesti, millised olid N. Liidu tegelikud kavatsused ja tegelik poliitika. Kui sõnades deklareeris Nõukogude Liit õiglust ja seaduslikkust, siis tegelikkus Eestis kujunes sootuks teistsuguseks. Nõukogude esindajad näitasid üles esiteks reeturlikkust, okupeerides lubaduste vastaselt Eesti ning vangistades ja saates Siberisse kogu selle poliitilise ja sõjaväelise juhtkonna. Järgnesid ulatuslikud tapatalgud, mis päädisid üle 10000 inimese, enamasti naiste ja laste, Siberisse saatmisega. Selliseid kohtuväliseid arveteõiendusi polnud Euroopas varem nähtud. Kõik see oleks aset leidnud ka Soomes, kui Soome oleks olnud okupeeritud.
Mart Laar.