Niipea kui Puhh koju jõudis, läks ta otsejoones toidukapi juurde, ronis tooli peale ja tõi ülemiselt riiulilt ühe hästi suure purgi alla. Selle peale oli suurte tähtedega MEZI kirjutatud, aga et asjas päris kindlat selgust saada, võttis Puhh siiski paberi pealt ja uuris purgi sisu lähemalt. Paistis küll päris ehtsa mee moodi olevat. «Aga mine sa tea,» jäi Puhh mõttesse. «Mulle justkui tuleb meelde, et mu onu ütles kord, nagu oleks ta täpipealt sama värvi juustu näinud» Niisiis pistis Puhh keele korra prooviks purki ja limpsas ühe hästi suure limpsu. «Jah,» tunnistas ta natukese aja pärast, «on küll mesi. Selles pole enam mingit kahtlust. Mesi mis mesi, kaanest põhjani kohe, seda peab ütlema. Kui ainult mõni untsantsakas pole ehk naljapärast sellele juustu põhja pistnud. Võib-olla on siiski tark katsuda veel natuke kaugemalt… lihtsalt niisama igaks juhuks, sest äkki Elevantsid ei armasta kah juustu nagu minagi… Oeh! Oli ikka õigus küll. Mesi mis mesi, päris põhjani välja kohe.»