«Täiendatud ufopäevikutesse» on kogutud lood ja juhtumite kirjeldused, mis on pärit valdavalt 20. sajandi lõpust ja 21. sajandi algusest. Seda kõike võiks nimetada osaks uuest folkloorist, kuid tähelepanu! – sõjaväelaste ja ametnike raportid, radarvaatlused, ettekanded ja paljude vaatluste kirjeldused ei ole mitte ainult muistendid ega memoraadid, vaid midagi enamat, osake reaalsest modernsest maailmast.
Ajalugu on paradoksaalne, utoopiatel on kalduvus realiseeruda, nagu näiteks demokraatia, orjuse likvideerimine, naiste võrdõiguslikkus, lennud Kuule jne.
Astrofüüsik [i:66880] on öelnud, et see oleks tohutu aja ja ruumi raiskamine, kui kosmoses ei oleks elu. Psühhiaater [i:15859] oli seisukohal, et inimühiskonna teadvus on osa kosmilisest teadvusest. Astronaut Edgar Mitchell rääkis Tallinnas, et kui ta naasis Kuult, siis ta tajus, et maailmaruum on elav, mõtlev ja toimiv kooslus. Kosmonautikateoreetik Konstantin Tsiolkovski oli veendunud, et oleme suure olemise osa ja meid juhib maailmaruumi tahe. Füüsikud Isaac Newton ja [i:10553] on rõhutanud meie algelisust ja võrrelnud end vaimustunud poisikesega avastuste ookeani ääres.
Oleme kui väike Villiam Tabasalu pangal, kes näeb midagi, kuid kellel seisab ees pikk mõistmiseni jõudmise tee. Isa hoolitseb, et me ei kukuks kaldast ega jääks saavutatud mõistmisele pidama. Järjest süveneva refleksiooni idee on üks fundamentaalsetest olemasolu vektoritest.
