NB! Raamatus on Kuno Arengu eksliibris.

Seitsmendas luulekogus kajastuvad autori tasakaaluotsingud. Raamatu põhijoont võiks nimetada luulevormiliseks rahusooviks. Ja see pole kitsalt minakeskne lüürika. Leidub viiteid praegusaegse maailma põhiküsimustele, avarama taustaga lugude kõrval on isiklikust kutsetööst (näitlejana) tingitut.

Sisukord:

Ilmatäiusesse

Ta istub

Aabitsas on

Nii palju

Isegi läbi

Tuleb ette

Rohi

Hingamine

Lihastepinge

Süda peksab

Helendust

Sügisemees

Ah see oligi uni

Ah, kui teaksime

Tunnelis

Soome lahe kaldal

Ma olen pannud segast

Veel päev

Pilved

Arvasid

Leida

Iga rida

Kiirus

Seisund

Harva on mul soe

Kogu tema luule

Mees

Kahe rännumehe tee

Väikese poisi juustesse

Jaanil suvemaja maal

Maa, mis võsa all

Suures hallis

Sõrmusteta käed

Ma arvan

Vist enamusel

Ärgata

Esimene leebe päev

Tühi tuba

Õigus

Meelespea

Õnnelaul

Vana mehe laul

Enne

Mida ma tahtsingi

Jah, ütlesin sulle

Päevaunest ärkamine

Esimene

Kord olid mul riiulis

Kahekõne

Reisil

Hingehaigetele

Oma särk

Tuleohtlik

Korraks kahju

Iga tüli

Kõik läheb

Palve