Igapäevaelus me ei märkagi tihtipeale tänaval hulkuvaid lapsi. Ent selle raamatu autor kasvatab oma peres kaht tänavalast.
See jutustus ongi kirja pandus nende laste räägitu põhjal. See, mida nad on pidanud läbi elama, et endale elatist teenida, et kõhutäit süüa saada, tundub nii ebainimlik ja šokeeriv. Need lapsed on kokku puutunud kogu selle rämpsu ja halastamatusega, mis tänavaeluga kaasas käib. Need poisid on elanud tänaval, vahel ka oma kodus ja turvakodudes juba kolm aastat. Väiksem oli nelja– ja suurem viieaastane, kui algas nende seiklusrikas ja karm elu. Neil oli jäänud kuulmata oma unelaulud, tundmata lapserõõmud ja teadmata muinasjutud. Nad tahavad ise rääkida kõigest sellest, mis on neil seljataga, justkui lootes seda kõike endast maha raputada.
Raamat on IV klassi soovitusliku kirjanduse nimekirjas.