Pulkkineni romaanid paistavad silma psühholoogilise viimistletusega, neis käsitletakse napi ja täpse poeetilisusega inimsuhete igavesi teemasid: unistusi, suguluse painet, vastutust, üksindust, surelikkust, armastuse ja saatuse seoseid, sügavate tunnete jäävust. «Tõde» on ühtaegu lihtne lugu ja sügav üldistus. Teose lihtsus väljendub üldinimlike teemade julgelt tundelises ja siiski täpses käsitlemises – läbi kolme põlvkonna ulatuvalt kirjeldatakse inimmeele ulatumist sügavast meeleheitest joovastava rõõmuni.

Samas kumab Pulkkineni tekstist läbi tema filosoofiline taust ja hoiak, soov leida suhete, kujutluste ja mälestuste rägastikust üles miski, mis kordub ja püsib. Selleks on sügavate, inimesest isiksust tegevate tunnete kestvus – aeg teeb inimesega oma töö, kuid Pulkkineni vaates ei suuda aeg määrata ega väärata inimese olemust vormivaid tundeid ja mälestusi. Miski inimeses püsib, olgugi et aeg püüab kalestada ta hinge, tuhmistada ta mälu ja murrab lõpuks maha ta keha.

Riikka Pulkkinen (1980) on soome prosaist, kes on avaldanud kaks romaani. Tema debüütteos «Piir» kandideeris Soome suurima ajalehe Helsingin Sanomat kirjandusauhinnale ja osutus Soomes 2006. aasta enimmüüdud debüütteoseks. Tema teine romaan «Tõde» kandideeris aga juba Soome suurimale kirjandusauhinnale, Finlandiale.