III osa A. H. Tammsaare roomanisarja «Tõde ja õigus» pehmeköitelises formaadis, mis ilmus esmaskordselt 1931. aastal.

Romaan käsitleb 1905. aasta revolutsiooni, mil valitseb palju segadust: näib, et harjumuspärane elukorraldus on lakanud ja mõistusel on toimuvast raske aru saada. «Isegi loodus on nagu kaotanud tasakaalu» – maasikate õitsemine vaheldub lumesajuga.

Tegevus toimub sügiseses Tallinna linnaruumis, mis on selgelt äratuntav. Õhustikule on olemuslik hääbumise ja lagunemisega seotud meeleolud. Üldine õhkkond on sünge, ilm udune ja rõske. Samas on tegelased eestlastele omaselt pidevas parema maailma ootamise seisundis. Kuna autor koges isiklikult revolutsioonisündmusi ja elas nende keskel, on tõenäoliselt selles «Tõe ja õiguse» osas esindatud tugevalt autobiograafilisi elemente.

Tammsaare analüüsib, mis võtetega kasutavad revolutsioonitegijad massi mõjutamiseks ideedega manipuleerimist ehk missugused on revolutsiooni psühholoogilised protsessid. Autor väljendab selgelt arvamust, et igasugune vägivallast lähtuv (vabadus)liikumine annab tulemuseks vaid hävingu.

Teos on justkui inimese võitlus ühiskonnaga. Peategelaseks on Indrek, kes kogeb revolutsiooni keskel olles küll vabadusliikumise ideede ilu, kuid näeb ka neis peituvat pettust – rahvale lubatud maapealset paradiisi. See on põhjus, miks ta sellest kõigest lõpuks eemale astub.

Revolutsiooni eitavate vaatenurkade tõttu sai teos 30.-ndatel aastatel palju teravat kriitikat nii Eesti Vabariigis kui ka NSV Liidus, samuti Eesti NSV-s kuni 1960.-ndate lõpuni.