Häniläse võrukeelne luulekogu «Tõsõ mu maailman» kõneleb loodusest viisil, mis kipub tänapäeva maailmas haruldaseks jääma; võiks öelda, et rohukõrre kõrguselt, sellise imestluse ja osavõtlikkusega, nagu on omane lastele ja väga puhastele hingedele.

Nestor Ljutjuki filigraansed joonistused võiksid äratada ühe või teise looma- või taimeliigi osas elavat äratundmist ka siis, kui nimetus esiotsa tuttav ei tundu. Mõneti meenutab südamevalu, millega Häniläne kirjeldab taimede või loomade saatusi, Ukraina Kultuurikeskuses välja antud teost „Poeetiline punane raamat“ [i:5418]i tekstide põhjal.

Usun, et Häniläse luuleraamatust «Tõsõ mu maailman» on rõõmu kõigile, kellele on südamelähedane loodus, linnud, loomad ja putukad, emakeel ja kodumurre. Ja et lapsed, kes seda praegu enda jaoks lahti veerivad, vaatavad homset maailma vastutustundlikuma pilguga. Doris Kareva