Anne Velli: «Türkiis on mu lemmikkivi ja türkiissinine mu lemmikvärv. Inimesed, keda siin raamatus kirjeldan, ongi nagu türkiissinised ehtekivid või mälestuslaigud mu elus. Halb ununeb aastatega, jääb vaid hea. Olen kirja pannud ainult parimad mälestused parimatest inimestest. Osa kõnnib tänagi kuulsuste alleel, osa on ammugi teispoolsuses, osa aga jäänud ehk tänu oma liigsele tagasihoidlikkusele unustusehõlma. Kõlab klišeena, et oh ja ah, kuidas mul on vedanud, et olen saanud selle ja sellega koostööd teha ja lavalaudadel olla, aga muudmoodi ei oska ka mina ennast väljendada.»