Raamat ei rõhuta eesti sõduri ennastsalgavat rindevõitlust viimases maailmasõjas ega kirjelda tema surmatrotsivaid kangelastegusid. Ka pole ma tahtnud esile tõsta sõda ennast, vaid peamiselt seda, kuidas ta osavõtjate saatust mõjutab väljaspool esimest kaevikujoont.
Olen peamiselt püüdnud oma kitsas silmaringis tõetruult kirjeldada seda ajajärku, kui eesti sõdur pärast kodumaalt lahkumist oli sunnitud võõrsil võitlema. Tema mured, äpardused, vembud ja rõõmud rindel kui ka tagalas, mis lõppesid kapitulatsiooniga ning algasid vangilaagrite julmustega, need ongi lähema vaatluse alla võetud.
Peamiselt on see teos mõeldud väikeseks tähiseks neile sadadele eesti poegadele, kelle jäljetud hauad asuvad kusagil Tšehhi põrgu mullas. Neid sunniti relvi maha panema ülemvõimu ees, ja alles siis langesid nad rahu ajal pimeda verejanu ohvriks, sageli enne metsikut piinamist kannatades. Ka neid relvavendi ei tohi me unustada, kes tšehhide äraandlikul vahendusel sattusid NKVD tapalavale või alustasid teekonda Siberi orjalaagreisse, kus enne lõplikku silmade sulgemist tuli palju kannatada.
Tšehhoslovakkias toodud ohvritest teame väga vähe, lähemalt peaaegu mitte midagi, ja kas me eesti rahva kaotuste kohta Tšehhoslovakkias täpsete andmetega üldkokkuvõtet iialgi saame - on küsitav...
Autor