Öösel ärkas Gek, sest tal oli janu. Lamp lae all oli kustunud, kuid ometi oli Geki ümber kõik helesinises valguskumas: värisev klaas linikukesega kaetud laual, kollane apelsin, mis nüüd näis rohekana, ja raskelt magava ema nägu. Läbi jäälilledes vaguniakna nägi Gek kuud, sellist päratu suurt, millist Moskvas ei ole kunagi. Sellest ta järeldas, et rong kihutab juba kõrgetel mägedel, kust kuule on lähem.