18. juunil 1984 suri Münchenis 76 aasta vanuselt üksildaselt Christa Schroeder, Hitleri sekretär aastatel 1933 kuni 1945. Kõik need 12 aastat töötas ta Hitleri vahetus läheduses ja õppis tundma meest, kes vajutas sellele ajale oma templi.

Kuna tal olid ajakirjandusega halvad kogemused, kõhkles ta viimase hetkeni, kas oma märkmeid avaldada. Veidi enne surma andis ta need avaldamiseks sooviga, et tema «kirjalik pärand ei tohi sattuda ajakirjanike kätte».

Christa Schroederi sooviks oli enda tookordsete elamuste ehe kujutamine. Ta vihkas moonutamist ja valet, eelkõige kirjutisi, mis olid ilmunud ajakirjanike ja niinimetatud ajalooliste sündmuste tunnistajate sulest, kelle publikatsioonide vastu ta ikka ja jälle intensiivselt välja astus.

On arusaadav, et Christa Schroeder ei suutnud pärast 12 aastat Hitleriga külg külje kõrval töötamist, mis nõudis temalt tagasitõmbumist hilisemas elus, olukorraga kunagi päriselt toime tulla, kuigi ta ei olnud kunagi natsionaalsotsialist selle sõna otseses mõttes olnud. Ta rõhutas tihti: «Kui tookord 1930. aastal oleks lehes olnud tööpakkumine kommunistlikult, mitte natsionaalsotsialistlikult parteilt, oleks minust ilmselt kommunist saanud.»

Kuni oma surmani jäi ta kriitiliseks, terava pilgu ja hea analüüsivõimega naiseks, kes tundis end siia-sinna rebituna Hitleri, sõprade, tookordsete suurmeeste, NS-režiimi, sõjaõuduste ja juutide hävitamise koleduste vahel.

Raamat «Ta oli mu šeff» annab tõepärase ülevaate Hitleri isikust ja teda ümbritsevatest inimestest. Nende meenutuste väärtus allikana on vaieldamatu. Selle raamatu avaldamisega saavad kinnitust ajalooliselt väärtuslikud faktid ja tuuakse päevavalgele uued ajaloolised aspektid.