Luulekogumik «Taeva ja põrgu vahel» esitleb autori valikut oma luuletustest läbi aastate. Vanim neist on pärit tema keskkooli ajast, hilisem aga aastavanune, jättes nende vahele üle kolmekümne aasta.

Enamus sellest ajast on autor kandnud kaitseväelase vormi, otsinud armastust, saanud pereisaks, seigelnud maailmas ning teeninud ka sõjatallermaal. Luulekogu alapealkiri viitab viimasele. Lauldud laul on žargoon surmast; see on sõduri pärusmaa, kaasuv reaalsus, funktsionaalsus, ja sellega peab hakkama saama. Luuletustes on sõprust ja armastust, taplust ja hukku. Selles on sõjamehe karmust, filosoofilist kalkust, hellust, lapsepõlve mälestusi ja hoolt, teades oma kohta taeva ja põrgu vahel.