«Taeval ei ole soosikuid» on romaan õige elutunnetuse otsingutest, armastusest ja surmast.
Lilian on juba aastaid Šveitsi sanatooriumis elanud tuberkuloosihaige noor naine ning Clerfayt Euroopa suure sõja üle elanud küünikust võidusõitja.
Mõlemad tunnevad end üksikuna maailmas, kus üks kardab, et ta ei jõuagi kuhugi minna ja midagi läbi elada, ning teine kurdab, et tal polegi enam kuhugi minna ja millegi nimel elada.

E. M. Remarque'i sümbolistlike sugemetega romaan räägib eksistentsiaalsetest küsimustest ja väärtushinnangutest – seega eluhoiakust, kus katalüsaatoriks on aeg. Keegi ei tea, millal tema seesmine kell nulli tiksub või millise kurvi taga lõpeb tema võidusõit. Sest inimese teekonnal on kõik saadud vaid laenuks, ka armastus, ja elu ise tuleb samuti kord tagasi anda.