Antonio Tabucchi peab ennast «pühapäevakirjanikuks», ta usub muusadesse ja tema lood võtavad kuju unenägudes. Tema labürintlike, väljajätteliste ja vihjeliste lugude sisu on enamasti eksistentsiaalne seiklus, millegi otsing, mis võibki jääda leidmata. Nagu autor ise on öelnud, on leidmine teisejärguline, ebahuvitav – tähtis on otsing. Unenäoloogika ja sisemised visioonid põimuvad tal pealtnäha tähenduseta faabulaga, luues eriti pingsa atmosfääri, milles kohtumised veel elavate või juba surnutega toimuvad ühtmoodi rahulikus rütmis ja enesestmõistetavalt.