Armin Kõomäe «Taevas» on esmalt romaan mälust ja identiteedist. Aga ka (lennu)kaardist (mitte)kohtade vahel. Kas nimi passis dikteerib selle, kes me oleme? Kui inimesel puuduvad mälestused, siis kas ta on veel tema ise või avab see ukse võimaluseks olla ükskõik kes? Eriti lennujaamade ja lennukite (siin paiguti kõomäelikult grotesksetes) anonüümsetes ruumides paistab see aga niikuiniigi olevat enam kui võimalik – vali oma mask ja vaata, kas veenab. Võimalik, et taevas on üldse lihtsamad reeglid, eriti kui Maa põleb ja õhuruumid ning riigipiirid vahetuvad kiiremini kui lennujaamade suveniiripoodide T-särgid. Mingil moel sulavad ses Kõomäe ebaõdusas aegruumis kummaliseks fluidumiks Lissabon ja Maputo, Kabul ja Soul, New Delhi ja Melbourne, Brüssel ja Tallinn ning mitmed teisedki (mitte)kohad.

Selge see, et Kõomäe raamatus ei saa mälu seda asja päris nii jätta, identiteet võib tulla kummitama ühelt poolt ootamatutes sõnapudemetes, aga lisaks sellele vägagi personifitseeritud kujul. Seiklus algab ja lõppeb alguses.

Niisiis: kes sa oled? Ja kus sa oled praegu?

Armin Kõomäe sürreaalne, kergelt psühhedeelnegi romaan mõtestab erakordselt ladusas sõnaseades ja rikkas keelekasutuses elegantselt maailma murekohti – mõttetusena näiv saab mõttekaks, kafkalik seiklus saab loogilise, aga samas mitte liiga loogilise lahenduse. Elu on nagu lennuk – see püsib taevas, kuni mootorid täistuuril töötavad, jääb minu jaoks Kõomäe romaanist kajama. Merit Kopli

Kui Salinger suutis oma «Kuristikuga rukkis» mitmele põlvkonnale teismelistele teha selgeks, et nende hetkel tunnetatav kaootilisus maailma tajumisel pole midagi unikaalset ning seega on ehk lootustki, siis Kõomägi võtab täiskasvanu, ümbritseb ta praeguseid arenguid arvestades loogilise tulevikuga ning annab selgelt mõista, et lootust ei ole. Äng ja kaos on täiskasvanu jaoks jäävad nähtused. Üksindus ilmselt samuti. Viimast leevendab raamat aga vägagi hästi.Peeter Koppel