Seitse öeldakse olevat õnnearv. Leida Laiuselt, eesti ühelt silmapaistvamalt režissöörilt jõudis ekraanile seitse mängufilmi:
- «Õhtust hommikuni»
- «Mäeküla piimamees»
- «Libahunt»
- «Ukuaru»
- «Kõrboja peremees»
- «Naerata ometi»
- «Varastatud kohtumine»
Kui me nüüd mõttes need oma silmadest läbi laseme, mõistame kui hoolikalt Leida Laius valis oma teoste õnnestumiseks maastikke ja inimesi, mitte ainult näitlejaid, vaid ka stsenariste, operaatoreid, kunstnikke, heliloojaid ja assistente. Elle Eha raamat «Taevas avaneb tasapisi» kinnitab seda oma välkvõtetega «Mäeküla piimamehe» filmimiselt.
Leida Laius põlistas Elle Eha meie kultuurilukku. Mati Unt on kunagi kirjutanud, et Elle Ehal piisab, et jääda näitekunsti lehekülgedele Vikaga teatrilaval ja Mariga filmis. Sedasama kinnitavad tema raamatud «Tähed panevad ilmaruumi särama» ja «Taevas avaneb tasapisi». Esimene on pühendatud Ugala, teine «Mäeküla» inimestele, eelkõige Eduard Vildele, kelle sünnist sai 150 aastat, ja Leida Laiusele.
