Mae Antsu, romaanide „Mu pärnade aegu“ ja „Murra leiba nälgijale“ autor, on kirja pannud oma elu loo. Jutustus viib lugeja läinud sajandi 30. aastate Tallinna nüüdseks kadunud Roosi tänavasse, kirjeldades noore tüdruku isiksust kujundavaid sündmusi: kehvakestes oludes kasvamine (ma häbenesin oma kodu), märtsipommitamine (me põlesime puupaljaks), mobiliseeritud isa hukkumine tabamuse saanud laeval (uskusin kaua, et isa tuleb veel koju).

Suhtumine õpingutesse, oma kooli ja õpetajate seminari annab aimu autori suurest lugupidamisest hariduse ja õpetajakutse vastu ja tutvustab üksiti Tallinna Pedagoogilise Instituudi sünnilugu.

Oma pikka õpetajaelu kirjeldades toob Mae Antsu lugejani tolle aja pedagoogitöö keerulisi ja ajastuomaselt absurdseid seiku. Muuhulgas on autor olnud Tallinna omaaegse näidiskooli, teatrikallakuga 32. keskkooli sünni juures. Sel kirjeldusel on ajaloodokumendi väärtust.

Ja ometi on lapsepõlves sõbra pooleldi naljaga pillatud sõnad «Sa oled Mitte Keegi» saatnud autorit läbi elu ja sundinud teda nukraks tegeval moel otsima õigustust ja heakskiitu oma töökale, kuid otsekui varjus elatud elule.