Näitus «Tagasivaatav mees» keskendus Jüri Arraku varasele, ANKi-aegsele ja vahetult rühmitusejärgsele perioodile 1960. aastatel ja 1970. aastate alguses, mil tema huvid kiirgusid erinevatesse suundadesse. Õpinguteks ERKI-s ehtekunstniku eriala valinud Arrak tutvustas end mõne ülimalt produktiivse aasta jooksul ka graafiku, maalija, assamblaažikunstniku ja performance'ite korraldajana.

Arraku loomingu rõhtjooneks on absurdi või groteskipõhine sürrealism. Varaseimad tööd näitusel on kunstiinstituudi viimasel õppeaastal, 1965-1966 valminud sürreaalautomatistlikud joonistused, mis reedavad kunstniku picassovaimustust. Sageli viitavad Arraku kujundimetamorfoosid moraalile, kannavad kriitikavihjeid või naeruvääristavad inimpahesid ning tihti on ta oma töödes materdanud nõukogude süsteemi paratamatuid kaasnähtusi: tsensuuri, kahepalgelisust ja konformismi. Arraku sõnumite kohaletoimetamise viis on üldiselt agressiivne, olgu siis mõtte raamiks verine juhtum, vägivaldne motiiv, tegelaste eksalteeritud žestid või ähvardavad poosid. Ekstraverdina on ta meditatsiooni asemel alati panustanud sõjale ja tülile.