2005. aastal avaldas Osnabrücki ülikooli teadlane Martin Klöker mahuka saksakeelse monograafia 17. sajandi avapoole kirjakultuuri ja kirjanduse kohta Tallinna linnas. See on seni põhjalikem ja süstemaatilisim käsitlus varauusaegse paljukeelse kirjanduse kohta praegusel Eesti alal.

Raamat jälgib kirjandussotsioloogia ja sotsiaalajaloolise kirjandusteaduse meetodeid ühendades kirjanduselu kui kirjanduse loomisest, levikust ja vastuvõtust koosnevat tervikut. Vastavalt raamatu alapealkirjale «Haridusinstitutsioonid ja juhuluuletamine» on keskendutud haritlaskonnale kui kirjakultuuri loojale; kirjanduslikele mõjutustele naaberaladelt, Tallinna väisanud välismaalastelt ning välismaal viibinud tallinlastelt, raamatukultuuri eri aspektidele ning juhuluulele kui varauusaja linnakirjanduse oletatavalt kesksele väljundile.

Näitlikustamiseks on raamatus esitatud ligi 2000 värsi ulatuses Tallinnas loodud saksakeelset juhuluulet. Teose lõpus on 150 leheküljel kõigi Tallinna kirjanduselus osalenud isikute biograafiad.

Kuna 17. sajandi avakümnendid oli aeg, mil siinse muukeelse kirjandustraditsiooni sees sündis eestikeelne (juhu)luule, siis aitab teos mõista, miks eestikeelne luule tekkis ja miks on see tänaseks jõudnud oma praegusesse vormi.