Autor on nimetanud selle raamatu merekooli ühe kursuse logiraamatuks, kuhu on kantud 1970. aastal Tallinna Merekooli lõpetanud 25 «poisi» eluteed ja pöördepunktid. Raamatusse on autor koondanud peamiselt enda mälestused merekooli ajast «kuldsetel» 60-ndatel: poolsõjaväeline õppe- ja koolikorraldus, praktikareisid raudse eesriide taha, igapäevane eluolu, konfliktid ja sõprussuhted koolikaaslastega.

Meenutuste keskmes figureerivad lapsepõlve ja iseseisva elu piiril seisvad meremehehakatised ehk jungad, kelle pulbitsev elu rajab endale teid ka valitseva totalitaarse režiimi kiuste, ning kuigi paljugi tollasest elukorraldusest tundub tänapäeval absurdne ja uskumatu, tuleb tõdeda – noored jäävad noorteks.

Ajastu dokumendi staatusele lähendavad raamatut ka autori 60-ndatest aastatest pärit merepäevikukatked ja teiste kursusekaaslaste meenutused. Tegu on niisiis subjektiivse kokkuvõttega ühe institutsiooni kaudu seotud eludest – eludest, millest mõnede lõng on tänaseks juba katkenud.