Tallinna rahvaülikoolide seltsi kirjas Tallinna linnavalitsusele 1919. aasta aprillist rõhutati, et meil, erinevalt Lääne-Euroopa haritud rahvastest, kellel on vana kultuur seljataga, seda pole, ja et eesti rahva algharidus on viletsal järjel. Seepärast peab energiliselt otsima võimalusi «haridusjärje pinna tõstmiseks. Üks säärastest möödapääsmatutest tarvidustest on väljaspool kooli haridustöö korraldamine». Kavatsetav «vabaülikool» pidi andma kõigepealt keskkoolihariduse, peale selle aga kõrgema hariduse ülikooli esimeste kursuste piires. Seega peeti silmas USA-st alguse saanud ja ka Euroopas levinud kolledži õppeasutust.

Õppetöö Tallinna kolledžis algas 16. septembril 1919 10. ja 12. klassiga (kokku 170 õpilast). Järgmisel õppeaastal lisandus 11. klass. Kooli ülesanne oli võimaldada lõpetada keskkool neil, «kellel viimase aja sündmuste tõttu see mitte võimalik polnud». Tarbe korral peeti võimalikuks ka eelkursuse avamist isikutele, kellel puudus 1. kursusele astumiseks vajalik eelharidus. Õppeaeg kolledžis kestis neli aastat ning õppetöö pidi algama ühel ajal avalike keskkoolidega. Kõik, kes olid haridustunnistuse omandanud enne 1918. aastat, pidid sooritama täienduseksamid eesti keeles.