Kogumikus on valik analüüsivaid ning isegi kriitilisi artikleid, mille teemadeks on 2011. a. kultuuripealinn
Tallinn. Artikleid saadavad punktiirjoonistused, mida võib ise joonega ühendada.
Sisu:
«Kui
Tallinn tahab tõepoolest saada kultuuripealinnaks, on tal nt probleemid linna ilmega. See on lootusetult käest ära lastud, linlikku avarust tunnetab vaid mõnes üksikus kohas, kultuurialeviku aunimetust ega funktsioone kuuldavasti kuskil ei jagata. Ning tegelikult on üks keskmine alev oma ilmest ja väärtusest tunduvalt teadlikum.
Tuua mõned näited? Palun: kesklinna kerkis vahva kaubakeskus. Tõepoolest - suur kaubakeskus, ilus ja tuledes sätendav, kaubarohke. Aga nimetada seda endise linnaväljaku (samuti parkla, nagu Vabaduse parklagi) kohale kerkinud ostukeskust «hoone sisse kolinud väljakuks» on absurdne ja demagoogiline. Siis on Kristiine kaubakeskus ka hoonesisene väljak.
Või siis: Tartu maantee ääres lasti sajandivanused puumajad sellisesse konditsiooni (levinud praktika, koos «isetegevusliku» süütamisega), et need lükati lihtsalt tee laiendamise vms eesmärgil kokku. Kogu lugu miljööväärtusega?»
Jürgen Rooste
«Riigi pea ei ole sugugi
tema president, vaid pigem pealinn. Tallinnas näiteks elab 30% Eesti rahvastikust. On seda vähe või palju või parasjagu? Meie lähiümbruses ja õhtumaises tsivilisatsioonis võrdlusi otsides näeme, et Tallinna näol on tegemist erandiga, mõõdutundetult suure peaga.
Kui pea on liiga suur, segab ta liikumist. Või vajub rinnale, et nii hinge matab.
Tallinn matab ja see pole halb ainult kogu Eestile, vaid ka Tallinnale endale.
Seega on Tallinna arengu või arendamise põhiküsimus, kuidas teha ta Eesti ja iseenda jaoks suuruselt parajaks. Selleks on kaks põhilist teed - kas vähendada linna elanike arvu olemasolevates piirides või tõmmata piir koomale, sinna, kus linn tegelikult lõpeb.»
Kaarel Tarand
