Eesti talurahva antifeodaalse võitluse ajaloos kuulub tähelepanuväärne koht Põhjasõja aastatele. Raskesti kannatades Rootsi sõjakoormiste, mõisarõhumise ja laastava sõjategevuse all, ei jäänud eesti talupoeg sugugi mitte alati passiivseks kannatajaks, vaid püüdis oma olukorda ise parandada rõhujatele vastu hakates. Mõisnike seljataga seisva Rootsi koloniaalvõimu sunniaparaadi nõrgenemine sõjas Saksi ja Venemaaga lisas talupoegadele julgust vastuhakkamiseks. Nii kujunesid Põhjasõja aastad intensiivse ja ulatusliku talurahvaliikumise perioodiks.
Peamiselt seni veel kasutamata arhiivimaterjalide põhjal on raamatus antud üksikasjalik ülevaade eesti talupoegade mõisavastase võitluse iseloomust, ulatusest ja dünaamikast Põhjasõja algusest kuni kogu Eesti ala tegeliku ühendamiseni Vene riigiga 1710. aasta sügisel.
Raamat on illustreeritud kaartidega, mis iseloomustavad talurahvaliikumise territoriaalset levikut eri aastatel. Raamatu lõppu lisatud talurahvaliikumisest haaratud mõisate nimekiri, mis on varustatud allikviidetega, peaks huvi pakkuma peale kitsama erialase lugejaskonna ka kodu-uurijatele, kes võivad neist allikatest ise leida üksikasjalikemaid andmeid talupoegade väljaastumiste kohta.
Kuivõrd raamatus kirjeldatakse rohkeid konkreetseid episoode rahva elust ja võitlusest ühel murrangulisel perioodil Eesti ala poliitilises ajaloos, võiksid selles pakutavat materjali edukalt kasutada ka ajalooõpetajad.