Eestlaste ajalooteadvusesse on 18. sajand jäädvustunud paremal juhul halli, pigem aga tumeda ajajärguna. «Vana hea Rootsi aeg» oli mööda saanud ning selle asemele oli asunud Vene võim. Toonast talupoega kujutatakse enamasti ette, ülakeha paljas, mõisatallis peksukaristust saamas. Paraku ei ole meie rahva ajalugu ülemäära rikas, nii et võiks lubada sellest terve sajandi maha arvata.
Viimaste aastakümnete uurimused on näidanud, et üleminek Rootsi ajalt Vene ajale ei olnud sugugi nii murranguliste tagajärgedega, kui meie tänapäevalgi ikka veel «aegadele» toetuv ajalooperiodiseering eeldanuks. Rootsi aja seadused, haldusstruktuur ning ühiskonna sotsiaalne ülesehitus kandusid ilma suuremate muudatusteta ühe võimu alt teise alla, mis lubab 18. sajandist kõnelda kui «pikast Rootsi ajast». Liivi- ja Eestimaa sõjaline liitmine Vene riigiga ei tähendanud kaugeltki siinse ala kokkusulatamist Venemaaga, vaid vastupidi, sisekubermangudest oluliselt eristuva ühiskonnakorralduse säilimist ja edasiarengut.
Üks põhjus, miks 18. sajand on meie ajalooteadvuses nii varju jäänud, on tõsiasi, et me ei tunne toona elanud eestlasi. Senises ajalookirjutuses on nad esindatud vaid kollektiivse talurahvana, kes ägas feodaalkoormiste raskuse all. Nime- ja nägupidi tunneme neist õige väheseid. Siin nad nüüd on! Teie käes olevas raamatus on 18. sajandil elanud eestlasi esitletud kaugelt rohkem kui meie senises ajalookirjutuses kokku. Et see raamat kõneleb kogu Liivimaast, mis toona moodustas haldusliku terviku Riiast Peipsi kaldani ning Saaremaast Väina jõeni, ei saa me läbi ka lätlasteta, kes elasid vahetult meie kõrval ning kelle ajalugu seisab meile lähemal kui ühegi teise rahva oma.
Keskendudes küll Liivimaa talurahvale, heidame aeg-ajalt pilgu ka põhjaeestlastele ning vaatleme mujal Euroopas toimunut. Kasvõi selleks, et veenduda: meil pole põhjust oma ajalugu häbeneda. Kuigi Liivimaa oli toona Vene riigi osa, on Venemaa taust sellest käsitlusest kõrvale jäänud: sealsed olud olid liiga teistsugused, et neid siinsetega kõrvutada.
