See raamat on järg Raimo Männise 1974. aastal ilmunud raamatule «Kiviküla kooli poisid». Nimetatu oli mõeldud lasteraamatuna, kuna räägib nn mittetäieliku keskkooli elust. Need koolid olid seitsmeklassilised ja koolikohustus oli tol ajal ka seitse aastat. Nii et sisuliselt oli tegu algkoolidega. Üllataval kombel aga hakati «Kiviküla kooli poisse» pidama mitte laste-, vaid noorsooraamatuks. Ajalooline paratamatus vist. Kuna enne sõda ja sõja ajalgi oli koolikohustus kuus aastat, siis need, kes tahtsid edasi keskkooli minna, pidid kusagil seitsmenda klassi lõpetama. Seetõttu oli ka Kiviküla (Kirivere) kooli seitsmendas klassis 1947. aastal täisealisi noormehi, kellest ei saanud ju kirjutamata jätta.

«Kirjeldatud asjaoludel on käesolevas raamatus rõhk samuti rohkem noorsoo- kui lastepoolsel küljel. On hea, et nüüd saab kirjutada neistki probleemidest, millest nõukogude ajal ei tohtinud. Poliitilistest ja majanduslikest, rumalatest ja rangetest, mis ka kooli ja koolilaste elu mõjutasid.

Tegelased on enamalt jaolt needsamad, kes esimeses raamatus. Mõni probleemgi kandub ühest raamatust teise. Nii et esimesena oleks soovitatav läbi lugeda „Kiviküla kooli poisid“, see on raamatukogudes saadaval. Siiski saab ka ilma läbi, sest suurem osa sündmusi on iseseisvad, eelmisest Kiviküla-raamatust sõltumatud,» kirjutab autor raamatu sissejuhatuses.