Kõik aastaajad pole samasugused. Igaüks on omamoodi. Kevad ja sügis on kui üleminekuaeg, viies meid ühest seisundist teise, kas siis käiku kiirendades või sammu aeglustades. Suvi on mitmes mõttes palavikuline, täis kuumust ja seltsimist, tulvil tungi mille uuegi suunas.

Kuid talv on kõige erilisem aastaaeg. See on aeg taanduda ja tagasi tõmbuda, koht, kus toimub sügavuti minev töö. Talv on kui maaharimine, aeg, mil muld üles küntakse ja kobestatakse, et sinna saaks uuesti külvata. Ilma talveta ei saaks tulla suvist puhkemist. Talv laob vundamendi. Talv lükkab tee puhtaks. Nii on talv ja talvitumine ka emotsionaalne teekond. See on kiidulaul paljukirutud aastaajale ja austusavaldus inimeste erakordsele võimele õppida ja areneda.

Mõnikord võib ootamatu sündmus nagu haigus, lähedase surm, lahkuminek või tööst ilmajäämine elu rööpast välja viia ja vallandada meie elus talve. «Talvitumises» uurib Katherine May, kuidas raskel ajal ellu jääda, enda eest hoolitseda ja ennast taas kokku lappida, kasutades samas ära erakordseid võimalusi, mida see aeg pakub.