Ei jää muud üle kui piinlikkus ning häbitunne maha suruda ja võõrast õueaeda lõhkuma minna nagu mingi metslane, kellel pole naabri vastu põrmugi austust. Esimees pomises küll minema hakates midagi vaatamisest, aga kes tema pominast õieti aru saab, on ka, nagu ta on - üks kohatäide. Elmar astub aia poole, ise arupidavalt ja aegavõitvalt ringi vaadates, nagu kardaks ta peremeest. Jah, niisugust tööde teeb ta küll elus esimest korda. Ta sisetunne on ergas, kuigi tervis pole enam suurem asi.
Ta vaatab veel kord arglikult ringi ja murrab siis esimese lipi. Terve sületäie põletist murrab ta sealt, ja see pole tema süü. Selle aia tegi Taavet oma paarkümmend aastat tagasi, jah, see oli vist selle suve sügisel, kui Kärevere sild kokku kukkus. Tollal oli ta energiline peremees ja püüdis kõigest jõust siin talus midagi uuendada ja ümber teha. Oh, sellel mehel oli palju plaane, ta unistas uuesti suurest viljapuuaiast, mansardkorraga elumajast, maaparandusest ja paljust muust. Enamik kavatsusi jäidki unistusteks nagu igas elus. Ja siis tuli naise surm, mis tõmbas paljudele plaanidele kriipsu peale. Aga tuule ja päikese käes kuivanud aialipid põlevad tõesti hästi, magusa ja heleda leegiga.
Katlakorsten suitseb ja see mõjub pahural sügishommikul koduselt.