Tants, poeesia, poliitika

Eesti kirjanik, kriitik ja tõlkija Johannes Semper (1892–1970) sai õpetust Peterburi ülikoolis, Riias, Moskvas, Berliinis ja Pariisis, Tartust rääkimata. Ta jõudis näha ja kaasa elada riigikordade vahetumisele, luua, kaasa lüüa ja arvamust avaldada muutuvas kirjanduselus üle poole sajandi, püüda ideaalide poole TÜ-s esteetikat ja stilistikat õpetades ja Loomingut toimetades, teha poliitikat ja olla põlu all. Eesti Mõtteloo 192. numbri “Tants, poeesia, poliitika” kaante vahel ilmub ühest ilmasõjast teiseni ulatuv publitsistika-paremik, põhiliselt kirjanduskäsitlused Noor-Eesti vaatenurgast ja Loomingust ning ühiskonda puudutavad lood Eesti Sõjamehe veergudelt. See oli aeg, kus Semper sai olla tema ise, ilma diktatuuri aurukatla ümber tantsimata, erudiidina, arvamusliidrina, loojana.