Kirglik saaga ihast, vihkamisest ja kättemaksust...
Ületades vanuse, klassivahed ja reetmise nõelavad pisted, oli see armastus, mis kunagi ei kustunud...
Aga muidugi oli Janice'il õigus: ma ei teadnud, kuidas ma välja nägin või kuidas käitusin. Ning kui ma oleksin koolist lahkunud ja minema läinud siis, kui tema seda soovitas, kes teab, kui palju valu oleks sellega välditud. Ent kõige olulisem tundus mulle tollal see, et eliitkool Foxton, kus õppis üle kahesaja poisi, jääks ikka mu maailma keskpunktiks. Ma ei võinud ette näha, millist osa hakkan ma täitma Alexandri või tema minu elus. Loomulikult olid seal ka teised, nagu näiteks vanemõde miss Angrid, kellest ma alati palju hoolisin, ent see oli ikkagi Alexander, kes minus tõelised tunded tekitas...
Aga ma ruttan ette. Asjad arenesid nii kiiresti ja juhtus nii palju, et mõnikord pean õige kõvasti mõtlema, enne kui mulle meenub, kuidas see kõik oli alanud. Siis pahvatan ma naerma, sest hullumeelsus oleks kasvõi korrakski arvata, nagu suudaksin ma seda tõepoolest kunagi unustada.