Tants teeb olemise palju-palju paremaks. [i:20975]

1981. aastal, paar kuud pärast sajandi pulma, sai baleriin ja Londoni Linnaballeti repetiitor Anne Allan ebatavalise tööpakkumise. Tema Kuninglik Kõrgus Walesi printsess Diana soovis tantsutunde. Kas Anne nõustuks tema õpetajaks hakkama?

Õige pea kohtusid Anne ja tema kuninglik õpilane erastuudios esimest korda ning sellest sai üks sadadest salajastest iganädalastest tundidest, mida printsessi ametlikus töögraafikus ei figureerinud ja mille jälile nuhkimislembelisel ajakirjandusel ei õnnestunud saada.

Anne’i juhtimisel tegi Diana unustamatu debüüdi Covent Gardeni laval, salvestas oma sooloetteaste Her Majesty’s Theatre’is ning käis salaja lava taga vaatamas ballette ja West Endi etendusi, et pääseda tantsijate elule ja tööle võimalikult lähedale.

Üheksa aasta jooksul said õpetajast ja õpilasest lähedased sõbrad. Diana hindas võimalust rääkida õukonnavälisele inimesele avameelselt oma isiklikest probleemidest ja oma kohast kuninglikus maailmas. Nad rääkisid, naersid, nutsid ning – ikka ja alati – tantsisid.

Printsessi puudutavad intervjuud on minus alati kibedat pettumust tekitanud. See imeline naine kätkes endas kirjeldatuga võrreldes väga-väga palju enamat. Loodan, et kõik, kes seda raamatut loevad, hindavad värsket pilku Diana isiklikumale küljele, tunnevad rõõmu meie sõpruse lugudest ning saavad osa meie lustakatest hetkedest, õppides samal ajal põhjalikumalt mõistma Diana erakordsust.
Anne Allan