Nüüd rippus seesama inimene imelikul moel madala saksauuli otsas, just nagu lind, kes on okstesse kinni jäänud, ja emahunt ei saanud aru, on ta elus või surnud. Inimene ei liigutanud, ei teinud häält, tema pea oli küljele vajunud ja suunurgast nõrgus peenike verenire. Taštšajnar tahtis rippuvale inimesele kallale karata, kuid Akbara tõukas ta eemale. Emahunt tuli lähemale, vaatas teraselt ristilöödu näojooni ja niutsus vaikselt: olid ju nad kõik, need tema suvised kutsikad, hukkunud. Ning kogu elu Mojunkumis oli varisenud põrmuks. Ja polnud kedagi, kelle ees tema oleks võinud pisaraid valada... See inimene ei saanud teda millegagi aidata, tema enda lõpp oli juba lähedal, kuid elu soojus püsis temas veel. Inimene paotas vaevaliselt laud ja sosistas niutsuvale emahundile tasakesi:
«Sa tulid...» Ja tema pea vajus tahtetult longu.
Need olid tema viimased sõnad.

Tšõngõz Ajtmatovi (sünd 1928) romaan esindab kirjaniku loomingu filosoofilist suunda. Autor püüab mitmel tasandil, narkomaanide keskkonnast kuni kirgiisi mägikülani, leida vastust inimeksistentsi igavestele küsimustele, süüvides tänase maailma kaosesse ja pöördudes ka Kristuse-teema juurde.