Kas teile on ka vahel tundunud, et te ei määra oma elu ise? Et kõik on justkui korra juba olnud. Et teie eest otsustab keegi teine. Keegi tegutseb teist kiiremini, kavalamalt ja halastamatumalt. Et te osaleksite nagu mingis male- või strateegiamängus, mille lõpp pole teie teha, aga võib-olla on ette teada. Keegi nagu mängiks teiega nagu kass hiirega, võmm suliga või suli võmmiga, madu konnaga, konn kärbsega.
Või hoopis, et keegi teeb julmi katseid nagu pahad onud laborihiirtega. On teil olnud selline tunne?
Kui mul pole ses suhtes õigus, võite mind üles otsida ja näpistada. Või esimesena kivi visata. Aga kui eksite, siis viskan tagasi suurema ja täpsemalt.
Olgu, jutt eksles rajalt kõrvale. Tegelikult huvitas meid ju väljapääsmatu olukord, milles iga päev sipleme. Aga võib-olla osaleme enda teadmatagi mõnes mängus? Mingis sarjas? Tõsielusarjas? Kõik, mida ütleme, kõik, mida teeme ükskõik kus või ükskõik kellega, salvestatakse halastamatult. Selline elu kord juba on. Leppgei sellega ja mängige kaasa. Pidage kinni reeglitest või tehke veidi sohki.
Aga mängige kaasa selles tõsielusarjas, kuhu oleme kõik sattunud. Teist teed ei ole... Sellest mängust ei lahkuta! Vähemalt elavana mitte.
