1940–1950. Üle maa oli laotunud Tappev Hämarus. Sõda, metsavennad, repressioonid, küüditamine... Käesolevas Päevaraamatus, mis edaspidi veel mitmeid järgesid saab, hakkavad ilmuma dokumentaalsed materjalid ja mälestused, mis kirja pandud inimeste poolt, kes aastatetagustes sündmustes isiklikult osalenud – ühel, teisel või kogunisti kolmandal poolel. Ühtviisi räägivad kunagistest sündmustest nii endised hävituspataljonlased kui metsavennad, nii veendunud punased kui eestimeelsed isamaalased, nii süütud kui süüdlased.

Olles kirja pandud vähemasti kolme erineva riigikorra aegu, kannavad siintoodud kirjatööd mõistagi oma ajastu pitserit ja vastavalt sellele sisaldavad ka vahest liigagi räiget ideoloogilist retoorikat ning šokeerivaid kirjeldusi hukkamistelt. Ent käesoleva kogumiku koostaja ei ole hakanud neid mingil moel siluma, veel vähem ilustama. Sest ainult nii kujutavad need autentsed sissevaated möödanikku endast väärtuslikke ajaloolisi dokumente, mille läbi saab lõppkokkuvõttes jäädvustatud ehe, poliitilistest tõmbetuultest mõjutamata ajalugu.