Juri Dombrovski (1909-1978) kirjanikusaatus oli mõnes mõttes üsna tüüpiline oma põlvkonna intelligentsi saatusele Nõukogude Venes. Dombrovski sündis Moskvas vandeadvokaadi peres, lõpetas kõrgemad kirjanduskursused, tegutses ajaloolase, arheoloogi, filoloogi, kirjandusteadlasena. Sõprade väitel olid varakristlus ja Rooma ajalugu talle otse teiseks elukutseks. Dombrovski hilisem saatus oli seotud Kasahhimaa pealinna Alma-Ataga. Sinna sattus ta aga pärast pikki vintsutusi GULAG-is.
Autori tähtteoseks sai romaan «Tarbetu tarkuse teaduskond» (lõpetatud 1975), mis on tänaseks tõlgitud enamikku kultuurkeeltest.
Romaani kohal terendab antiiktragöödia koos selle vormiste iseärasustega, konfliktide ja kosmoloogiaga. Kuid erinevalt antiiktragöödiast ei lõpe see kangelase füüsilise hukkumisega, kõrgemaid aateid kinnitava kirgastava surmaga, vaid koha- ja ajastuomase apoteoosiga võikast Kolmainsusest, Timukast, Öördajast ja Ohvrist ... ennas vägijookidega turgutamas.
Dombrovski romaani eht-venelikult painav küsimus on ilmselt selline: kas on üldse võimalik jääda inimeseks?
Teet Kallas