«Tartu kevad 1996 – ehk siirderiigi zombie'd» põhineb Eestis 20 aastat elanud Soome ajakirjaniku ja etnoloogi Sami Lotila Tartu-päevikule kevadest 1996.
On veidi üle nelja aasta Eesti iseseisvumisest. Aeg-ajalt ajakirjakuna töötav Soome tudeng, ehk Lotila, elab Tartus uhkelt Raekoja platsil, laristades iga päev rohkem raha kui tema professorid teenivad kuu jooksul, pannes pidu ja sehkeldades kohalike tütarlaste aga ka metsavaraste ja neonatside ja Kaubamaja parklas passivate narkoärikate ja teiste Tartu «tegijatega».
McDonald'si drive-inni sõidab ta taksoga ja ööklubis Atlantis laob ta baariletile paksu hunniku värskeid sajakrooniseid. Loengutel käib ta korra või paar semestri jooksul, lantimas tüdrukuid ja rüüpamas longerot. Ülikooli raamatukogu väldib ta aga nagu katku, või Eesti mees puhtaid trussikuid, sest lugemissaalid on pungil stressis, haige ühiskonna kujundatud «siirderiigi zombie'sid»– ehk Eesti tulevasi poliitikuid ja riigiametnikke.
Puhtad alukad on Tartus kevadel 1996 nii haruldane nähtus, et Lotila plaanib koguni hakata maailma esimeseks alukaetnoloogiks.
Lotila elab Tartus muretut, kuninglikku elu, aga siiski on tal halb olla, nähes, millise ebaõigluse ja hulluse keskel peavad eestlased ise toime tulema. Kas sellises ebastabiilses ja kaootilises keskkonnas on üldse võimalik säilitada oma väärikus, või armastada? küsib ta enda käest, enne järjekordset pidu Illegaardis või Zavoodis. Annelinna klubis Amor tahaks ta ka pidutseda, aga seal saab ta iga kord vastu vahtimist juba uksel…
Aga mis asi on Tartu sandwich, mida välismaa meestele väga pakuti Tartus kevadel 1996?
«Tartu kevad 1996» on Sami Lotila kolmas eestikeelne raamat. Nii «Kasutusjuhend: Soome» (2012) kui ka «Lolluse entsüklopeedia» (2013) on kujunenud müügihittideks.
