Tartu on väike puust linn. Tartu ei ole väike puust linn. Kas Tartu on üldse üks linn? Kas need, kes siin on, elavad siis ühes ja samas linnas? Kas tudeng ja prükkar elavad ühises Tartus? Kas need, kes Tartusse satuvad, on siis selles linnas, milles tartlased elavad – või millises neist?
Kas linna piiresse jõudnu ikka üldse jõuabki Tartusse või peab ta tõttama ühekorraga kõigile tänavatele, et Tartusse jõuda? Peab ta hakkama rottmehi ja deemoneid nägema, et Tartusse jõuda? Või piisab siin lapse saamisest?
Ehk muutubki Tartu tegelikkuseks vaid siis, kui sellesse saabutakse või sellest lahkutakse? Aga ikkagi – kas pabinas abiturient jõuab sellessesamasse Tartusse, millesse pageb redutama pronksiöö noakangelane? Kas Tartu sünnib musta lennukiga lahkumisest või Tartu surma eest põgenemisest? Nendes, kes taipavad, et ei saagi lahkuda ega põgeneda?
Kas Michael Jacksonil ja Marju Lauristinil on/oli seesama Tartu? Sest miks ei võinuks ka Michael Jacksonil oma Tartu olla. Sellest raamatust selgub, et oligi. See on üks väheseid asju, mis sellest raamatust selgub. Kõik muu läheb üha segasemaks. Tartu tekitab rahutust. Ja rahutusi.
Tartut ja iseennast otsivad raamatus:
Mehis Heinsaar,
Sven Vabar,
Kärt Hellerma,
Piret Bristol,
Maimu Berg,
Vahur Afanasjev,
Berk Vaher,
Meelis Friedenthal,
Dagmar Lamp,
Marta Karu,
Põim Kama,
Ervin Õunapuu,
Jaan Kaplinski,
Urmas Tilga,
Leelo Tungal,
Anna-Maria Penu,
Epp Petrone,
Kristjan Sander,
Katrin Ruus,
Urmas Vadi,
Tiit Aleksejev.
