Kahekümnendate aastate algus oli raamatukogule põhiliste ümberkorralduste ja suunaseadmiste aastateks, kolmekümnendad kujunesid aga saavutatu täiustamise ja avardamise ajaks. Raamatukogu tähtsus kasvas aasta-aastalt nii ülikoolis, Eestis kui ka välismaal. Ta oli suurim raamatukogu Eestis – 1940. a. oli fondides üle 700 000 köite. Selle ajajärgu olulisimaks tunnuseks oli avatus rahvusvaheliseks suhtlemiseks, millega raamatukogu täitis edukalt oma missiooni – olla kultuurivahendaja nii ajas kui ruumis.

Seda viljakat perioodi raamatukogu ajaloos pole seni piisava põhjalikkusega käsitletud. Käesolevas artiklitekogumikus on detailsemalt käsitletud raamatukogu töö eri valdkondi neil aastatel.