Teadvus kui kogemuse looja on sinu sees... sinu mina sees ning kõik vastused peavad tulema sealt. Õpetaja, guru, meister – ta peitub meie endi sees ja meie peame ta avastama «iseendas». Ent me oleme niivõrd harjunud otsima väljastpoolt, et meie sees olev meister tuleb väljapoole! Ta tuleb välja meiega rääkima; ja mitte sellepärast, et «tõde» asuks väljaspool, vaid meie ise ei vaata kusagile mujale! Ta lausub: «Ma ootasin sind kaua sinu sees, aga sa ei pööranud kunagi oma tähelepanu sissepoole! Mida pidin siis tegema? Ma muutusin kannatamatuks ja see on põhjus, miks ma tulin välja sinuga rääkima! Aga ma olen vaid «kujutlus» õpetajast. «Tõeline» õpetaja asub ikkagi sinu sees. Sinu osa on «tõmmata» ennast omaenda minasse!» Niisiis, väline meister ei edasta ainult «informatsiooni»... ta edastab «olemist»! Ta ei tee sind teadjamaks, vaid «teadlikumaks»... endassesüüvivamaks. Ta ei anna sulle üksnes teooriaid ja hüpoteese ega «akadeemilist losoo at». Ta paiskab sind tagasi sinu minasse... ikka ja jälle! Mõnikord peab ta seda tegema sinu kiuste! Sellepärast, et sa tahad kinni hoida mingist «losoo ast». Sa tahad kindlapiirilist, juba valmis dogmat või doktriini, millesse uskuda Kuid meister keeldub sulle andmast ühtki dogmat või teoloogiat. Tegelikult võtab ta sinult kõik sellised ootused ja jätab sind aeglaselt täiesti alasti! Siis näed sa ennast nii, nagu sa oled tegelikult ja ilma igasuguse doktriinita. Kõik see leiab aset sinu sees ja sul pole tarvis minna kusagile mujale. Mis on siis ikkagi «iseendasse» minek? Kas iseenda sisse minekuks on olemas «metoodika» ja kui on, siis missugune?

Ishwar Chandra Puri (sünd 1926) on rahvusvaheliselt tuntud autor ja Inimteadvuse UurimiseInstituudi (ISHA) asutaja. Oma raamatus «Teadvuse anatoomia» süveneb ta inimteadvuse erinevatesse tasanditesse, eesmärgiga tuua vaimne kogemus argiellu. Autori sõnul on armastus ja loogika pikka aega toiminud üksteisest lahus ja tekitanud meis «lõhestunud teadvuse». «Teadvuse anatoomia» juhatab läbi uurima oma teadvuse sügavusi ning jõudma intuitsiooni, terve mõistuse, armastuse ja loogika kokkusulandumise võimalikkusse. 

«Tõde, mis väidetakse olevat universaalne, peaks olema pidevas uuendamises. See ei saa olla mingi juba omandatud tõde, mida oleks vaja vaid uuesti esitada. Igas põlvkonnas peab tõde uuendama. Vastasel korral muutub see dogmaks, mis kutsub esile mõnulevat rahulolu ega soodusta üllast isiklikku tõeavastamise retke. Õpetus peab lähtuma ürgalgsetest põhimõtetest, see peab olema mitte uuendusvaenulik, vaid suunatud kasvamisele ja uuestisünnile. Me ei saa säilitada päikesekiiri, kui me päikese kustutame. Jäigastunud traditsioon on haigus, millest ühiskonnad harva toibuvad. Vaba mõtte- ja tegutsemise õhkkonnas omandame tõe ja meie õpetus on järjepidevas evolutsioonilises arengus. Inimeste mõtteid piiratuses hoides tuleb arvestada kõrvalekaldumisega. Mineviku ümbertõlgendamisega jätab iga põlvkond sellele jälje oma probleemide ja valdava mõttelaadiga. Tõel on kaks poolt – praktiline ja ülim.» – Ishwar Chandra Puri