Ülekaalulised inimesed on üks väheseid inimrühmi, kelle halvustamine on meie ühiskonnas endiselt aktsepteeritud.
Sari Sariola teab seda omast käest ja kirjutab sellest oma debüütromaanis «Tean, et olen ülekaaluline» julgelt ja avameelselt, milline on elu «paksubakteri» kandjana, kelle jaoks tavalised toolid, lennuki- ja bussiistmed ning voodid on liiga väikesed. See paneb möödujad tänaval temast eemale hoidma ja arstid isegi oma töö tegemisest loobuma.
Sariola ühendab graafilises romaanis realistliku ja fantaasiarikka kujutamisviisi, kasutades värviküllast skitseerivat joonistust, mis annab rängale teemale ootamatu kerguse. See kunstiline lahendus muudab loo loetavaks, kaotamata teravust ja mõju ning avades akna maailma, kus inimest koheldakse inimesena, sõltumata tema keha suurusest ja kujust.
Lugejad kirjutavad:
Tunnen end paljudes olukordades ja mõtetes ära, millega peategelane kokku puutub. Lugu on äärmiselt samastutav.
Täiesti imeline raamat. Raske teema on vapustavalt kaunilt kujutatud ja koos tekstiga toimib uskumatult hästi. Pärast raamatu läbilugemist hakkasin ka enda ülekaalu mõistvamalt suhtuma. Just selliste aarete pärast mulle graafilised romaanid meeldivadki!
Sari Sariola (1979) on Turus elav koomiksikunstnik ja illustraator. «Tean, et olen ülekaaluline» on tema debüütalbum.
