Tiago Rodriguesi kogumik sisaldab kuut näidendit Portugali autorilt, näitlejalt, lavastajalt ja produtsendilt, kes on kirjutanud ka stsenaariume, artikleid, esseid ja luuletusi ning õpetanud mitmetes teatrikoolides. Rahvusvahelise Avignoni teatrifestivali kuraatorina on temast praeguseks saanud ühtaegu elava teatri peremees ja eestkõneleja, olles seeläbi sildade ehitajaks linnade ja riikide vahel.
«Käesolev väljaanne on sündmus Eestile, kus teatri- ja kontserdisaalide külastamine on eluviis, rahvusliku identiteedi osa, ning kus etendajad ja publik saavad nüüd tutvuda selle erakordselt andeka teatritegija loomingu tuumaga,» kirjutab raamatu järelsõnas Éric Bultel.
Kogumikku kuuluv triloogia, mis koosneb näidenditest Iphigeneia, Agamemnon ja Elektra, toob teatrivalgusse antiikajast pärit tuntud lood oma tütre surmata lasknud isast, kättemaksu ihuvast emast ning orjaks sunnitud printsessist. Kuigi süžeed on tuttavad, mõjuvad näidendid ometi värskelt, sest erinevalt antiiksest teemakäsitlusest puuduvad Tiago Rodriguesi tekstides jumalad. Inimesed teevad oma saatuslikud valikud ise, mitte ei järgi ette antud samme. See lisab üldinimlikele teemadele isikliku ja valusa aspekti ning lähendab antiigist pärit tegelasi 21. sajandi inimesele.
Näidend Sosin vaatleb ühe teatri ajalugu läbi alati varju jääva, kuid olulisel hetkel kõike suunava tegelase – suflööri. Kaduva ameti esindaja astub lavastaja palvel rambivalgusesse ning taaselustab stseenid, mis võivad kõrvaltvaadatuna mõjuda sootuks teisiti kui publiku samettoolidelt. Nagu Tiago Rodriguesi tekstides ikka, põimuvad siingi huumor, sentiment ja tragöödia.
Catarina ja fašistide tapmise ilu toob igal aastal aastal kokku ühe suguvõsa liikmed, kes tegutsevad lähtuvalt nende esiema palvest: tappa fašist, ja mitte niisugune, kes on teinud midagi jõledat, vaid selline, kes on jätnud ohvrite kaitseks midagi tegemata, pigistanud silma kinni, põlistades nõnda fašismi võimu. Noor naine, kelle ees seisab käesoleval aastal ülesanne tappa oma esimene fašist, lööb aga kõhklema: kas vägivalda saab võita vägivallaga?
Armastajate koor on teos kahele häälele, mis kõlavad kord unisoonis, kord eraldi, ja kannavad vaataja ette ühtepõimunud armastuse loo. Läbi raskuste ja kõhkluste, läbi rõõmude ja koosolemise ilu kasvavad kaks inimelu üheks tüveks, mis jääb püsima ka pärast armastajate endi lahkumist.
Kogumiku eessõna on kirjutanud Tiago Marques. Järelsõna ning usutluse autoriga pani kirja Éric Bultel.
