Leo Kalmet juhtis Eesti Draamateatrit vaheajaga aastatel 1927 kuni 1944, tõstes selle tollase esindusteatri Estonia tugevaks konkurendiks. Sõja- ja sõjaeelsesse aega jäid eesti teatri tippu kuuluvad lavastused, samuti andis ta tohutu panuse teatripedagoogina.

Nõukogude ajal kirjutas Kalmet ise oma autobiograafia «Pool sajandit teatriteed», kus ta paraku ei saanud kirja panna paljut oma elus toimunut. Seal ei olnud midagi osalemisest Eesti Vabadussõjas, GULAG-i saatmisest ja seal viibimisest. Paljudest eluseikadest ei rääkinud Kalmet ka oma lähedastele.

Leo Kalmet on ehe näide eestlase mahavaikitud elukäigust ja ajaloost, millesse ei mahtunud vaid traagilised elusündmused, vaid ka ühe tippteatri ülesehitamine.