Eesti ajaloos pole just palju mehi, kelle elu langeks sedavõrd täpselt kokku Eesti rahvale kahekümnendal aastasajal osaks saanud võitude ja kaotustega. Aastasaja vahetuse ümber sündinud põlvkonnale langes osaks saatus kasvada rahvuslasteks tsaristlikul Venemaal, olla tunnistajaks tsaaririigi kokkuvarisemisele ning punase tulekahju puhkemisele, võidelda oma riigile Vabadussõjas kätte iseseisvus, elada koos kõigi oma rõõmude ja muredega vabas Eestis, näha oma elutöö hävitamist 1940. a. hääletu alistumise ajal, tunnistada okupantide vahetumist, võidelda, vastu panna, kannatada Siberis, näha reetmist, mugandumist, alistumist – ning ikka seejuures jääda oma rahva tulevikku uskuvaks veendunud rahvuslaseks.

Just selline mees oli Hengo Tulnola. Tal jätkus nõukogude okupatsiooni rasketel aegadel julgust kirja panna oma mälestused. See oli seda julgem tegu, et isiklikest kogemustest oli Tulnolal hästi teada, millega katsed Eestis toimunut tõepäraselt kajastada nõukogude ühiskonnas tavaliselt lõppesid. Tulnola elas aga otsekui teises maailmas, kus nõukogude süsteemi reaalsused lihtsalt ei eksisteerinud. Ta kehastas elavat mälu ning suutis seda hoides ning edasi andes mälu oma õelaimaks vaenlaseks pidava kommunistliku totalitarismi põrmu paisata.
Mart Laar