Sigge kirjutab teaduslikku tööd Eyvind Johnsonist. Ulla korjab Rumeeniasse saatmiseks prille. Kajan seisab korjanduskarbiga Bosnia naiste ja laste jaoks Norrmalmstorgil. Blenda istub Rinebys ja lapib kokku ajaloolist, kuid peaaegu lagunenud siidikangast ja Sylvia otsib ühe vanalinna keldri mudakihist kultuuripärandit. Vana Oda kutsub neid kõiki kogunemisele. Varem olid nad moodustanud õmblusklubi. Nüüd kogunevad nad, et vestelda rasketest aegadest.
Kuid kas see jutt aitab?
Sigge arvab, et see kõlab nagu naissopranite jõululaulu harjutus. Või nagu Eyvind Johnsoni romaanid. Ilus, kuid ei muuda midagi. Euroopas käib sõda. Julmus surub end peale. Pimedus on nagu terav lõhn akende taga, tungimas ka inimestesse. Ruth on juba vestlusgrupiga kohtumised katkestanud. Tema tahab korda. Eriti suurte majade rajoonis.
Vestlused on hädavajalikud, väidab Oda. Kogu Kerstin Ekmani romaan on vestlus, tähtis ja mänglev koos Eyvind Johnsoni raamatu keskkonnaga Krilonist, kes kirjutab nagu vasturomaani ajast, milles on sarnasusi ja erinevusi meie ajast.
Kriloni grupi mehed tundsid muret oma maailma pärast, iiveldama ajav tülgastus, mille vastu nad peavad võitlema. Tülgastust ei põhjusta nimed nagu Omarska ja Dretelj, vaid Dachau, Ravenbrück ja Birkenau. Siis oli vaenlane täiesti eristatav. Kas ka tänapäeval?
Seitsme naise mõtetel ja kogemustel on tume taust, kuid see on täis elu, sõprust ja igapäevasust nii veidrates kui hirmuäratavates juhtumistes. Kumeda häälena jookseb lugu Mariellast, väikesest tüdrukust, kes otsib oma kadunud õde Rosemariet.
Kas need vestlevad daamid oleks pidanud midagi teadma Rosemariest? Kas nad oleksid saanud takistada seda ebameeldivat lahendust?
Või on maailmade vahel läbipääsmatud teed?